Riia liigub mühinaga mu poole

No nii! nüüd on Riias EVSi alustamiseni täpselt 2 kuud. Ma olen niiiiiii põnevil! Tobias, mu "partner", alustab oma teenistust kuu pärast. Eile leiti mulle ka Riias kodu. ja veel milline! See asub Riia kõige paremas ja hinnatumas rajoonis, "vaikses kesklinnas". Kohe vanalinna ääres, selles piirkonnas asuvad kõik kuulsad Riia juugent stiilis majad. Ahhhh! See on lihtsalt uskumatu! Nagu kõik teavad olen ma hull arhitektuuri järgi ja mind on alati vallanud väike kadedus riialasi igapäevaselt ümbritsevate imekauniste juugent majade pärast. Ja nüüd, kõik need arhitektuuripärlid on minu igapäevaseks kodu hoodiks. Ütleme ausalt, ka teadmine et ööselt peolt tulles ei pea taksot võtma vaid saab jala koju tuiata ja üsna kiiresti ja ohutult. Ja muidugi bussijaamast, see on ka ülilähedal. ja Gunta töökoht on ka seal samas. Mis ma veel oskan tahta :)? aaa hea ühistranspordiühendus samuti. Loodan, et mõni toidupood ka, siis on eriti 5+ veel Tean, et korteris elab veel 2 tüdrukut peale minu, kõigil meil on oma tuba ja jagame  kööki ja vannituba. Minu toas pidi olema väga päikseline ja kena ja seal pidi olema kirjutuslaud, telku, kapp ja diivan. Mis mul veel vaja on eksole :) Korter kuulub ühele vanemale daamile, kes on ise muusikaõpetaja. Tundub veidi hirmus, sest sõna "pedagoog" võtab juba jalad külmaks, aga noh, ei tasu eelarvamusi tekitada veel... Ainuke asi mis mu imelise kodu juures natuke mitte-tore on, on see et külaliste kutsumine on piiratud ja reeglite järgi. aga nii palju kui ma aru sain on reegliks see et ei tohi lärmi olla ja võõraid noormehi korteri peal tolgendamas, oma peika pidi lubatud olema. Seega kõik mu vaiksed sõbrannad, teie olete alati oodatud mu juurde! Vaiksed sõbrad, teie andke natuke enne tulekut siis mulle tead, siis räägin prouaga läbi :)
Minul aga, on juba nimekiri asjadest mis ma pean kaasa võtma. Ja see täieneb iga päevaga... :)
PS. Ma rääkisin ühe kliendig edukalt saksa keelt täna ja me mõlemad olime jube õnnelikud - tema sai oma Monopoly ja minust saadi aru! yay! :)

The year 2010 is almost over. The first time in my life i feel like looking back at the year and thinking what have i learned and what have i won...and what have i lost. The year 2010 has been just...crazy. there havent been one boring moment! i am so greatful for all the places i got to visit : Turkey, Romania, USA, Serbia and Italy. i am even more greatful for all the wonderful people i have met and who have changed my life and who will be a part of it in the future !  For the inspirational conversations that i have had with them. For the amazing ideas they have gave me. For the expersince i gained and  mistakes i have made.This year feels like so much longer period, cause i have faced so many different situations. For the oppurtunity to spend so much time at home this year.  And especially greatful am i to my family : to my mom, who is always there when i need, who is my safety-net and who backs me up how ever she can. For my brother who is always on and by my side and who is my mirror and rolemodel in so many things. For my dad who always drives me where i need and comes to get me from Tallinn 4 am when i have a ear infection, who fixes my laptop and is my technical support in every other way. and then there are people who are different kind of family for me: Helen and Kristjan! i cant even count the times they have saved me from something - from bad weather, from cold, from sickness, from homelessness in Tallinn, for lonelyness, from drinking alone.... and i general....they are the nicest and most perfect couple i have even met! Of course for Kristi who never judges me and always encourages. For Riinu, who is crazy and drags me into stuff and who makes everything fun! And for Gunta , our mile long letters 24/7 and being as special as she is to me! No words to express that!

i had an year that changed so much... and i cant ask for more!

and i think i made like 100 mistakes cause i typed on the speed of light....too bad :P

Üks päev - kolm raamatut

Tundub, et ma olen tagasi saamas oma lugemiskirge - jepijee! Eile lugesin läbi "Minu Kolumbia", "Minu Ugrimugri" ja üllatus-üllatus Dave Bentoni elulooraamatu. Viimasel ei tahaks pikemalt peatuda, sest kirjandusliku teosena seda vist võtta ei tohiks... Aga mu lemmiku kohta neist kolmest siis. "Minu Kolumbia" oli raamat, mida ma enne selle ilmumist soovisin lugeda ja eile tuli lõpuks sobiv võimalus. Töölt koju poole liikuma hakates alustasin ja kodus lõpetasin. Autori tagamaad välismaale minekuks olid lihtsalt naeruväärselt sarnased minu omadega, mis pani mind mõtlema, kas see pole mitte üks tüüpilisemaid mustreid, kuidas sattutakse kodust kaugele tegema asju, mida kodus olles ei tuleks pähegi proovida. Ja muidugi hakkasin mõtlema, mis organisatsiooni kaudu ta sinna Kolumbiasse ikka läks...aga see selleks. Kuna ma olen viimasel ajal ka ise Lõuna-Ameerikasse tööle/vabatahtlikuks minekust mõelnud, siis olin päris põnevil. Kuigi autor ise kirjutas Kolumbiast enamasti imetlusega ja heas toonis, siis minule see riik väga kutsuv ei tundunud, vähemalt pikemaks ajaks elamiseks mitte. Aga reisiks seal ringi küll! Aga eale selle, et see raamat oli hästi kirjutatud ja lobe lugemine andis see veel midagi peale hea ajaviite - julgust. Ma pole just suurima pealehakkamisega inimene, või noh, peale hakkamist on aga vahel tuleb sellest samast julgusest puudu. Ja see raamat näitas, et on täiesti võimalik elada teisel pool maailma ja omada sõpru, tööd jne. Ja teine pool selles asjas samuti, tagasituleku pool ehk siis kui ma tulen tagasi on mul ikkagi pere ja sõbrad alles... Niisiis, "Minu Kolumbia" (ja ka kindlasti "Minu Argentina") on peale kõige ka hea reklaam EVSile, AIESECile ja lennukombaniidele, need lihtsalt lükkavad su suurde maailma! :) Ja õnneks on see kõik teostatav. 

Ja kuna see oli mu esimene postitus ja mind pidevalt segati, siis on see kirjutis siin kindlasti vigu täis ja lauseehitus lonkab...aga noh, kuskilt ja millestki pidi alustama :)