Üks päev - kolm raamatut

Tundub, et ma olen tagasi saamas oma lugemiskirge - jepijee! Eile lugesin läbi "Minu Kolumbia", "Minu Ugrimugri" ja üllatus-üllatus Dave Bentoni elulooraamatu. Viimasel ei tahaks pikemalt peatuda, sest kirjandusliku teosena seda vist võtta ei tohiks... Aga mu lemmiku kohta neist kolmest siis. "Minu Kolumbia" oli raamat, mida ma enne selle ilmumist soovisin lugeda ja eile tuli lõpuks sobiv võimalus. Töölt koju poole liikuma hakates alustasin ja kodus lõpetasin. Autori tagamaad välismaale minekuks olid lihtsalt naeruväärselt sarnased minu omadega, mis pani mind mõtlema, kas see pole mitte üks tüüpilisemaid mustreid, kuidas sattutakse kodust kaugele tegema asju, mida kodus olles ei tuleks pähegi proovida. Ja muidugi hakkasin mõtlema, mis organisatsiooni kaudu ta sinna Kolumbiasse ikka läks...aga see selleks. Kuna ma olen viimasel ajal ka ise Lõuna-Ameerikasse tööle/vabatahtlikuks minekust mõelnud, siis olin päris põnevil. Kuigi autor ise kirjutas Kolumbiast enamasti imetlusega ja heas toonis, siis minule see riik väga kutsuv ei tundunud, vähemalt pikemaks ajaks elamiseks mitte. Aga reisiks seal ringi küll! Aga eale selle, et see raamat oli hästi kirjutatud ja lobe lugemine andis see veel midagi peale hea ajaviite - julgust. Ma pole just suurima pealehakkamisega inimene, või noh, peale hakkamist on aga vahel tuleb sellest samast julgusest puudu. Ja see raamat näitas, et on täiesti võimalik elada teisel pool maailma ja omada sõpru, tööd jne. Ja teine pool selles asjas samuti, tagasituleku pool ehk siis kui ma tulen tagasi on mul ikkagi pere ja sõbrad alles... Niisiis, "Minu Kolumbia" (ja ka kindlasti "Minu Argentina") on peale kõige ka hea reklaam EVSile, AIESECile ja lennukombaniidele, need lihtsalt lükkavad su suurde maailma! :) Ja õnneks on see kõik teostatav. 

Ja kuna see oli mu esimene postitus ja mind pidevalt segati, siis on see kirjutis siin kindlasti vigu täis ja lauseehitus lonkab...aga noh, kuskilt ja millestki pidi alustama :)